Hea tunne on. Alati on ju hea meel kui pingutad ja pingutad ja lõpuks saabki asja. Mis „asja“ hiina keele õppimisest saab? Kui raske see on ja kui kaua aega võtab? Ja kuidas reaalselt alustada kui selline idee peaks pähe tulema? Vastan nendele küsimustele omaenda viie aasta kogemuse pealt – mis minu jaoks töötas ja mis mitte, mis viis edasi ja mis ringiga tagasi.
Mille poolest erineb hiina keele õppimine teiste keelte õppimisest?
Iga praegu elav eestlane on õppinud võõrkeeli – seda võib vast uhkelt faktina esitada. On pidanud õppima, mõni tahtnud ka. Hiina keelt on vähe õpitud. Miks? Ma ei ütleks, et sellepärast, et hiina keele õppimine erineks hullult muude keelte õppimisest. Pigem on probleemiks:
1. Aeg
Vahe on selles, et me hakkame liiga hilja hiina keelt õppima – kes gümnaasiumis, kes ülikoolis, kes hiljem hobina. Hilja õpitu tuleb raskelt.
2. Materjal
Jaluta sisse raamatupoodi, mitu hiina keele õpikut sa leiad? Mitu prantsuse keele õpikut? Vahe on selles, et õppematerjale on vähe, emakeelset materjali. Veeb on täis inglisekeelset materjali, uskumatult häid asju. App Store’st saab viie minutiga alla tõmmata tasuta programme, mille abiga võid hiina keelt õppida täiesti reaalsele suhtlemistasemele.
Aga ideaalis õpiks ikkagi emakeele baasil, võimalikult otse. Inglise keele tase on kõrge? Tubli, mul ka. Aga õppida näiteks emotsioone puudutava omadussõnad läbi kolmanda keel? Ei tööta hästi, ei teki seda õiget tunnet.
3. Praktika
Ja selle puudumine. Mitu hiinlasest sõpra sul on? Mitut hiina filmi tead, mitut muusikut? Njetu. Mul ka ei olnud TTÜ ajal, kuigi üks hiinlannast tudeng oli. Käisime isegi KUMUs koos. Aga tutvus vajus ära, ülikoolis ka keelt ei õpetatud, ausalt öeldes ei tulnud isegi kunagi mõtet hiina keelt õppima hakata. Nüüd on mul hiina naine ja saan koguaeg – praktikast räägin.
4. Suhtumine
Mida hiina keelega teha? Nagu ei ole mingit praktilist väljundit. Sitaks raske ka. See Hiina teema on üldse natuke imelik nagu ajalehtedes räägitakse. Või pigem ei räägita, keelest ja keeleõppest küll mitte. Kogu Aasia on selline nagu ta on, pilukad, midagi neist aru ei saa.
Sellist suhtumist on ning see ei tule keeleõppele kasuks. Suhtumine on võtmesõna tegelikult. Kuidas sa raskustesse suhtud? Mis on sinu jaoks suhteliselt raske?
Kus saab hiina keelt õppida?
Kodus ja koolis. Ja reisil, aga reisitakse vähe.
Kodus
Kodus on ülihea õppida – voodis, diivanil lösutades, suvel aias. Telefoniga saab kõik ära teha – videod või lugemismaterjal, sõnaraamatud, kõik mida tahad. Laua taga ja õpikuga saab ka. Näiteks nii, et pdf õpik on läpaka peal lahti ja ise kirjutad paberile. Täpselt nii nagu ükskõik mida muud õpiksid mingil vaiksel rahulikul hetkel.
Koolis
Koolis on ka hea õppida, kuigi see sobib vähematele. Mitut inimest sa tead, kes oleks soome keelt koolis õppinud? Mina vist ei tunnegi, kuigi kogu pere räägib. Koolis – või keeltekoolis – õppimise teeb heaks see, et on õpetaja. Keegi reaalselt tahab aidata sul keelt selgeks saada. Keskkoolis küll selle peale ei mõelnud, et on selline võimalus – muud asjad olid huvitavamad. Keegi ei innustanud ka.
Koolis on veel ka klassikaaslased. Kui mõnele neist reaalselt meeldib õppida ka, siis seda parem sulle. Mul joppas nii, et Pekingi ülikooliprogrammis peaaegu kõik õpilased tahtsid õppida ja õpetajad õpetada. Ideaalne keskkond.
Koolis hiina keele õppimisel on veel üks hea külg, selleks on süsteemne õpe. Võtad spetsiaalselt sinu tasemele koostatud õpiku õiges tempos otsast otsani koos läbi. See on teisena parim variant (esimene on see, et on hiinlasest elukaaslane), aga selleni tuleb jõuda.
Loogiline ja ilus on see, et alustad omal käel (või ema soovitusel) ja pusid ise, täpselt nii süsteemitult kui jaksad – vaatad multikaid, reality showsid või absoluutselt mida iganes. Ja kui mingi huvi on juba tekkinud, siis tõmba telefoni alla mõned äppid ja küta neid. Ja kui siit tekib soov edasi liikuda, siis trüki googlesse „hiina keele kursused“ ja vaata kas jääb midagi silma. Või mine reisima – see töötab veel paremini tekitab isu ja seose.
Millised on hiina keele õppimisel suurimad komistuskivid?
Ma ei ole hiina keelt õppides veel nina veriseks kukkunud, pole nagu eriti komistanud. Vigu teen küll, mõned algsed valestiõppimised on siiamaani küljes.
Mis teeb õppimise kõige keerulisemaks? See, et ei õpi korralikult. Kui iga päeva õppida kakskümmend minutit, aasta aega, siis oled tagasi vaadates päris uhke oma saavutuse ja taseme üle. Püsivust on tarvis, selleks omakorda huvi. Huviga on see lugu, et asi tuleb enda jaoks ise huvitavaks teha.
Sa ei pea üldse keeleõppega alustama – loe enne hiina aedadest või hiina rollist teises maailmasõjas, vaata asju mis sind huvitab. Ja siis proovi Google Translates kuidas see mingi märksõna või kohanimi hiina keeles kirjutatakse. Äkki lööb mõni tuluke peas põlema.
Tõsiselt rääkides, kaks asja teevad hiina keele õppimise keeruliseks, nendeks on „hieroglüüfid“ ja toonid.
Hea uudis on see, et sa ei pea kumbagi õppima. Ma kohtasin neli aastat tagasi lennul Pekingisse keskealist Eesti naist, kes ütles, et tema muusikaline kõrv on null ja et ta räägib hiina keelt ilma toonideta – ja kõik saavad aru. „Hieroglüüfe“ ka ei pea õppima kui ei taha, või teed seda hiljem.
Naljakas on see, et ülikoolis ütles kahekümne-aastase kogemusega hiina keel õpetaja, et just need kaks asja toovad hiina keele õppija reaalse „native level“-i lähedale – puhas hääldus (mitte ainult toonid) ja käsitsi kirjutamine. Aga me ei räägi siin emakeelekõneleja tasemest – see oleks sama hea kui rääkida sellest, kuidas saada tipp-viiuldajaks – vaid hobi korras millegi põneva ja väljakutsuvaga tegelemisest ja sellega mingile tasemele väljajõudmisest.
Toonid
Reaalsuses on hiina keele toonid eestlasele umbes sama ajuvabad, nagu sõnade sugu vene keeles – ei ole loomulik, eesti keel on lihtsam ja loogilisem. Muidugi on – meile.
Toonide idee saad selgeks ja enam sõnade toon jääb meelde ja saab harjumuseks. Vead jäävad sisse, aga sa ole ka ainult inimene.
Hieroglüüfid
Hiina keele tähemärgid on ilusad. Ma ei ole kohanud kedagi, kes oleks öelnud, et ei ole. Kirjuta neid siis näiteks lihtsalt ilu pärast, paberile või vanale seinale.
Vastupidiselt esmamuljele on hiina keele märkidel oma loogika ja järjest loogilisemaks läheb sedamööda, mida kaugemale jõuad. Paari tuhande märgi juures üllatab juba ainult see, et mõnu uus märk näeb eriti äge välja või sisaldab mõnda harva, varem nägemata elementi.
Pea vastu, varsti hakkavad tuttavad tätoveeringute kohta küsima – et kuidas see või teine sõna hiina keeles kirjutada ja mis fonti valida.
Sellised äppid nagu preagu on tähemärkide õppimiseks olemas – nendest oleks unistanud ka iidsed hiinlased ise. Loomulikult – paber, pliiats ja kustukas ning aeg töötavad alati.
Mis kasu on hiina keele õppimisest?
Mis kasu on üldse millegi õppimisest? Raske öelda, vahel pole mõnel väga huvitaval tegevusel mitte mingit otsest kasu – näiteks arvutimängude mängimisel. Ja siis pärast avastad ja ei saa aru, et kuidas kõik kolleegid arvutis nii juhmid ja aeglased on. Ei ole mänginud. Aga mina mängisin ja oli fun, natuke raiskas aega ka. Hiina keelega on täpselt sama.
Kui paljudel su tuttavatel, kes kitarri mängima õppisid, oli sellest mingit reaalset kasu? Et said naisi või midagi. Hiina keelega saab ka (hiinlannasid). Tööd saab ka ja reisida.
Põhjendada, mis kasu on maailma suurima emakeelena-rääkijate arvuga keele õppimisest, on sama hea kui põhjendada, miks keegi peaks ujuma õppima. Vesi on üks viiest elemendist, hiinlased on viiendik planeedi rahvastikust.
Kui kaua läheb hiina keele äraõppimiseks aega?
Aega läheb kõvasti. Aga aega on palju ka, enamusel meist. Palju me ikka tegelikult ka oluliste asjadega tegeleme? Ajaga on OK, viisteist minutit päevas, näiteks ühistranspordis istudes või kedagi oodates – jälle see mobiil teeb imesid.
Taiwanis üks vana kohalik inglise keele õpetaja ütles kiitvalt, et viie aasta pärast võin hiina keeles lehte lugeda. Olin selleks ajaks juba kolm aastat õppinud ja naersin ta mõttes välja. Ei lähe nii kaua.
Läheb küll. Oleneb ka, kuidas lugeda. Võid kohe hiina number üks ajalehe 人民日报Renmin Ribao telefonis Plecoga lahti teha ja sõna-sõna järel lugema hakata. Koolis jälle väga rõhutati, et tuleb lugeda tasemele vastavaid materjale – loogiline ka ju. Aga sellega ei pea hulluks minema, parem loe või vaata seda mis meeldib, parim on vaheldada akadeemilist ja loomingulist lähenemist.
Kaua sa suusatanud oled, 20 aastat? Tuleb hästi välja?
See aja-küsimus on natuke valesti küsitud või mõistetud – õigem oleks vastata mitu tundi, mitte mitu aastat. Ja veerand tunni kaupa õppides neid tunde ikka koguneb.
Kuidas hiina keele õppimisega alustada?
Kui sa ülalkirjutatust ideid ei saanud, siis ma tõesti ei tea, mida veel juurde soovitada. Võib-olla siis näiteks mõned lingid ja videod:
Duolingo
Õpi ükskõik mis keelt, see on lihtsalt üks mäng. Ülimalt kasulik ja fun, tõmba see kohe telefoni alla.
Pleco
Parim tasuta hiina keele sõnaraamat otse sinu telefonis. Parimaks teeb ta see, et tõsine fänn saab siin igasugu mooduleid, sõnaraamatuid ja raamatuid juurde osta, aga sina ei pea sentigi kulutama. Saad kõik sõnad järele vaadata.
PS! Google Translate töötab alati ja sellega saab palju nalja.
Italki
Räägi päris inimesega. Näiteks pool tundi tasuta – paljud pakuvad tasuta proovitundi. Ükskõik mis tasemel. Vali ise pildi ja video järgi, kellega tahad rääkida.
Eesti keelsed hiina keele õpikud
Osta meie raamatupoest Gao Jingyi’i ja Märt Läänemetsa „HIINA KEEL“ või tõlgitud, lastele ja kunstihingega inimestele sobiv „CHINEASY – LIHTNE NAGU HIINA KEEL“ – las nad olla riiulil, äkki läheb kunagi tarvis.
Kes võiks hiina keele õppimise peale mõelda?
Ükskõik kes, igaüks. Mida varem seda parem. Parem hilja kui mitte kunagi. Või nagu Hiina keeles viimast öeldaks: 亡羊补牢 wang yang bu lao – kaotasid lamba, ometi pole hilja aedikut parandada. Kui huvi kaotasid, siis on alles hullusti!
